"Uno Loop muretseb triatloni tuleviku pärast"

08.10.2021

Uno Loop harrastas ka ise triatloni

Uno Loop "Et triatlonis maailma paremikku jõuda, tuleks 10 000 meetrit kindlasti jooksta alla poole tunni" 

Hiljuti siit ilmast lahkunud Uno Loop külastas 1997.aasta lõpus Spordilehe toimetust, kus ta jagas oma mõtteid triatloni arengu kohta. Spordileht avaldas selle intervjuu 4.detsembril 1997.aastal. Kuna Uno Loobi panus Eesti triatloni arengusse oli hindamatu ja paljud tema tollased mõtted on aktuaalsed ka tänasel päeval, siis avaldame Saaremaa Duatloni kodulehel selle intervjuu täispikkus

 

 

Uno Loop muretseb triatloni tuleviku pärast


Triatlon võeti teatavasti 2000. aasta suveolümpiamängude kavva, kuid Eesti triatloniste olümpiakandidaatide hulgas pole. Probleeme ala harrastamisel Eestis on kuhjunud teisigi. Eesti edukaima triatloniklubi XX CC president UNO LOOP käis omi mõtteid ala arengu kohta jagamas Spordilehe toimetuses.

 

Te olete osalenud Eesti triatlonielus palju aastaid, küll osavõtjana, võistluste korraldajana, ETLi juhatuse liikmena, nüüd ka oma klubi presidendina ja mänedžerina. Nii on teil kindlasti tekkinud oma nägemus meie triatloni hetkeseisust?

Ei taha siinkohal laskuda filosoofilistesse mõtisklustesse triatlonist kui elulaadist, võin öelda, et ligi kümne aasta tagusest pelgast uudishimust on kiiresti saanud soov palju nõudvas ja palju andvas spordis kaasa lüüa. Eesti triatlon on mõneaastase hilinemisega järginud ala arengut maailmas, kus on selgesti eraldunud laste-, noorte-, rahva- ja tippsport. Ikka püüavad võimekad noored mehed Margus Tamm, Rimmo Kirsimäe, Kirill Litovtšenko, Hardi Randma ja Ain-Alar Johanson läbilööki rahvusvahelisel tasemel. Ent rahvusvahelises konkurentsis edu saavutamiseks on peale sportliku visaduse vaja ka tugevat majanduslikku tagatisi. Seda seni pole.

Meie paremikule vajalike võimaluste loomise eest peaks ju vastutust kandma Eesti Triatloni Liit?

Taolist küsimust kuuleb sageli ka meie parematelt triatlonistidelt. ETLi põhifunktsioonid on rahvusvaheliste suhete koordineerimine, Eesti-sisese võistluskalendri koostamine, võistlejaile ja kohtunikele litsentside väljastamine, kalendrivõistluste läbiviimise, info, hankimine tegutsevate triatloniklubide kohta, Eesti koondiste koostamine, ning selle võistlustele lähetamine ETL kuludega. Viimast muidugi võimaluste piires.

Kui palju on Eestis triatlonitreenereid?

Ma ei usu, et meil oleks inimest, kes puhta südametunnistusega võiksid nimetada end triatlonitreeneriks. Meil on küll vanu selle ala tegijaid, kuid nende teadmised kipuvad juba ajast maha jääma. Meil pole ühtki nimekat triatleeti, kes oleks võtnud omale treeninggrupi. Me praeme enese rasvas, meil ei nähta perspektiivi, või kui seda ka nähakse, ollakse jõuetud selle elluviimisel.

Kurioosne fakt: Kui triatlon eelmisel aastal kuulutati olümpialaks, lõppes meil riiklik toetus sellele alale! ETLi taotlused saada abi riiklikest fondidest pole siiani tulemusi andnud.

Miks pole meie triatleete olümpiakandidaatide hulgas?

Olümpiale pääsuks on kehtestatud kindlad normid, mis tuleb täita.

Peab jõudma maailma edetabelis esimese poolesaja hulka, ning selleks omakorda on vaja osaleda võimalikult paljudel võistlustel, ning seda erinevates maailmajagudes. Kõik see nõuab kohutavalt palju raha, ainult sportlikust vormist ei piisa. Sellist toetust pole ühelgi meie atleedil. Eesti Triatloni Liidul on küll palju ülesandeid, kuid sportlaste rahakoti eest pole ETL kohustatud hoolitsema. ETLi rahakott on tühjakene. Vahel näib nii, et mina ja ETLi uus president on ainsad, kes söandavad minna raha küsima. Kriteeriumid on paika pandud, kõrgeid kohti pole meil ette näidata, vaid nende põhjal otsustatakse toetuse küsimusi. Nii tekib omalaadne surnud ring, pole raha, et osaleda võistlustel, ilma osaluseta kõrgeid kohti ei tule.

Kas meie triatloni praegustel parematel on järelkasvu, kust ja kuidas see tuleb?

Noorte tulek selle ala juurde on siiani olnud üsna stiihiline. Tullakse vanemate õhutusel, sõprade käest teavet saanutena. Mingi järjepidevus siiski on. Kui ala meeldib, jäädakse sellele ka truuks, heal juhul leitakse toetajaid iseseisvalt. Tegelikult peaks skeem olema minu arvates teistsugune. Eestis on 13 triatloniklubi, need peaksid oma juhataja või treeneri initsiatiivil moodustama treeninggrupid. Parimad baasid klubidele on ujumiskeskused, ujumistreenerid võiksid saada triatlonialast täiendõpet. Triatlon nõuab väga asjatundlikku lähenemist, ning seda mitte ainult sportlikust küljest. Muidugi on ala väga töömahukas ja treening nõuab palju aega. Üleöö sel alal meistriks ei saada, edasi tuleb minna aste-astmelt. Toon näite, et maailma paremikku jõuda, tuleks igal kolmest triatloni alast olla koduvabariigi paremikus, seda siis nii ujumises, jalgrattasõidus kui jooksus. 10 000 meetrit tuleks kindlasti jooksta alla poole tunni.

Kahjuks ei täida enamus klubisid oma põhikirjalist kohustust triatloni arendada, või siis täidetakse seda viisil, mis noortele midagi ei anna. Noorte meelitamine triatloni juurde olukorras, kus puuduvad treeningtingimused ja juhendaja, on vastutustundetu. Noored pettuvad ja leiavad peagi huvitavama tegevusala. Näen esmase ülesandena triatlonitreenerite täiendkoolitust.

Teie klubi XX CC on liikmete arvu ja tänavu võidetud Eesti meistritiitlite poolest kõige jõukam. Milline on klubi köögipool?

Klubi seisab jalul tänu enamvähem normaalsetele treeningtingimustele, kuid ideaalist on asi muidugi kaugel. Need noored, kes tunnevad, et neil on eeldusi triatlonis midagi saavutada, treenivad magister Jüri Käeni juhendamisel. Tema koostab neile vajalikud plaanid. Eesti meistritiitel on pigem vaheaste, sest sihid on seatud kõrgemale. Oleme tänuvõlgu mitmele “heale onule”, kes meid seni toetanud. Oleme valmis jagama oma kogemusi kõigile. Mul on hea meel, et töö on kandnud vilja.

Millist arenguruumi näete Eesti triatlonis?

Eelkõige treenerite koolitus, lõunalaagrid, erialakirjandus ja seni olematu arengukontseptsiooni koostamine tasapisi jõuavad uued ideed ka Eesti sporti, Erki Nool avas oma kergejõustikukooli, Sven Andresoo kogus grupi kergejõustiklasi, kes pürivad Sydney mängudele. Miks mitte ka Margus Tamme triatlonikool?

Millal jõuab Eesti triatleet olümpiamängudele?

Selleks tsükliks oleme kindlasti hiljaks jäänud. Meie uus president Urmo Raiend on ehk triatlonilähedasem kui eelkäijad, kuid temagi vajab kohanemisaega. Põhilisena näen siiski noorte toomist triatloni juurde ja neile kaasaegsete treeningvõimaluste loomist. Ainuüksi entusiasmiga välja ei tule. Kujutage ette suusahüppetreenerit, kes kutsuks noori treenima, samal ajal teades, et trampliini pole ega tule. Meil on on ainult üks inimene, kes töötab välja treeningprogrammid. Meil on harjutud teineteisele näpuga eesmärke näitama, aga ei näidata nendeni jõudmise teed. Kõik peab alguse saama klubidest. Seni, kuni meil pole klubide juures töötavaid treenereid, ei jõua me kuhugi. Nii mõnegi asja võiks paika panna seminaridel.

Kui kaugel on Eesti triatleedid maailmatasemest?

Nende ettevalmistus oleks meie paremikule seni tappev. Mul on klubis olemas kirjandust, meie treener Jüri Käen teeb sellest reaaluseid tõlkeid ja püüab ammutatud tõdesid ka töös rakendada.

Kui palju on Eestis triatleete?

Kusagil saja ringis, kuid neist ehk kümmekond võivad veel kuhugi püüelda. Tulemust ette ennustada pole mõtet.

Millal Eesti triatleet võiks võita maineikama võistluse, Havai Ironmani?

Ei kunagi, ehk kasvab meil aasta kümne pärast selline supertalent, kes on võimeline taoliseks üliinimlikuks pingutuseks. Sinna lisanduvad veel mitmed asjaolud, Eesti Vabariigi tingimustes maailma tippklassi jõudmine on enam kui kahtlane.

Toetajad

Creo
ETL
KULKA
Tere
enervit

Peasponsorid

Vöimalus