Purunenud illusioonid
24.09.2024
Ain-Alar Juhanson, Anti Arak ja Kristjan Raiend 3.septembril 1994. aastal Paides peale Kuma Raadio sünnipäeva triatloni. Võitis Raiend, Arak oli kolmas, Juhanson katkestas rattakummi purunemise tõttu. Estonia katastroofini jäi alla kuu
Laupäeval, 28.septembril möödub 30 aastat Estonia hukust. Kristjanit ja Jaani nende sporditeel toetanud Urmas Randma meenutab koostöö algust ja koos tehtut kuni traagilise päevani
Kohtusime Jaan Pehkiga esmakordselt 1993. aasta kevadel, kui triatlonist tuli sponsorabi küsima. Mehel oli trumbina välja käia hiljutine igati kõrge, 25.koht Rothi täispikalt triatlonilt väga tubli ajaga 8:43.50 (vt võistluse protokoll siit). Selle tõestuseks, et mehe materiaalsed võimalused olid vägagi tagasihoidlikud, oli Jaanil kaasas pilt mainekast triatloniajakirjast. Meie mees oli seal võitjana finišis halenaljakate kodumaiste Tartu jooksujalatsitega. Jaani siirus avaldas sedavõrd muljet, et otsustasin ta tegemistele "õla alla panna".
Alustasime koostööd, kus Jaan lubas treeningutele pühenduda ja mina talle nõu ja jõuga abiks olla. Sain ruttu aru, et fanaatiline spordimees treenib liiga palju. Üritasin noort sõpra "maa peale tuua" ja selgitada, et kvantiteediga enam tulemusi ei paranda, reserve tuleb leida parematest tingimustest ja õigest taastumisest. Andsin talle erialast kirjandust lugeda jne. Jaan ütles, et kõik on õige, aga triatlonis on omad mängureeglid! Ilma suure tööta pole triatlonis mingit šanssi!
Alguses treenis ta enamasti üksi, raske trenn polnud kellelegi kontimööda. Suvel kuulsin, et Jaanil on noor kamraad, kes suudab tema trenne taluda. Esmakordselt Kristjan Raiendit nähes oli mul raske uskuda, et see nukunäoga noormees võiks nii sitke spordimees olla. Peagi mõistsin, et noormehes on kuhjaga sitkust ja visadust. Trennidest sai poistele päeva püham toiming, kõik käis trennide järgi. Kord sügisel Saaremaal laagris olles ei õnnestunud päeva jooksul trenni teha. Öösel kell 1 paluti sõber autorooli ja joosti autotulede valguses poris ja vihmas vajalikud kilomeetrid.
1994. aasta hooajale läksime vastu suurte lootustega, talvel õnnestus kaks kuud Hispaania soojas treenida. Vorm oli nii hea, et raskete trennide pealt jooksis Jaan maratoni 2:38 ja Kristjan 2:47! See kõik andis lootust.
Aprillis oli esimene tõehetk, kui starditi Austraalia MK-etapil. Paraku tuli Jaanil tagasilöök: seedehäired ja mitmed "metsapeatused" rikkusid suurepärase võimaluse. Et Jaan oli elu vormis, selle kinnituseks aeg 9:20.40 ja 26. koht läbi hädade. Küll oli üllatuspomm varuks nooremal pürgijal Kristjanil. Jõuda ühe aastaga nn. tänavapoisist Ironmanil MK-etapil 22. kohale ajaga 9:14.34 - selliseid asju ei juhtu laias maailmas ka sageli!
Ebaõnnestumine läks Jaanile hinge. Tal tekkis süütunne, sest kulud olid väga suured olnud. Soovitasin rahulikult võtta ja oma tund ära oodata. Ka sõbra ja ustava kaaslasega Kristjaniga olid esimesed ebakõlad tekkinud. Õpipoisist oli saanud kõva konkurent.
Kibestumise valas Jaan veelgi halastamatusse trenni ja uus tõrge oli kiire tulema. Jaanipäeva paiku vaatas visa mees esmakordselt surmale lähedalt silma, kui süda seiskus võistluse lõppedes.
Oli selge, et mootor ei jõua hirmsale tahtmisele järele ja tuleb hoog maha võtta. Jaanile oli see valus löök, sest sportlasekarjäär võis lõppenud olla. Mõtlesime edasise elu peale, soovitasin treeneriks hakata. Jaan soovis ärimeheks saada.
Kristjanil suuri muresid ei olnud. Edukad olid ta stardid nii triatlonis kui ka jooksudes. See andis lootust ja optimismi, et ilus karjäär on ees ootamas.
Sügisel korraldasime üheskoos esimese Saaremaa duatloni. Kristjan lõi kaasa võistlejana, Jaan korraldajana ja teiste innustajana. Arutasime üheskoos peatse Saksamaa sõidu plaane. Soovitasin otse laevaga sõita, et oleks vähem maanteesõitu. Jaan eelistas odavamat Rootsi varianti. Nõustusin.
27. september oli askeldusterohke. Teatasin, et minul ei õnnestu kaasa sõita ja minu piletiga sõidab poiste hea tuttav Ülle, kes lubas poistele reisil süüa teha ja endale uue auto osta. Reisiseltskond sai 5-liikmeline (Ülle, Kristjan, Jaan, Ain-Alar Juhanson, Anti Arak). Toredad ja siirad noored, kel kõik ilus peaks veel ees olema.
Sadamasse jõudsime kella kuue ajal. Tollikontrollis selgus, et olen poistele volituse tegemata jätnud ja jääb sõitmata! Aga tund aega juudilikku veenmist ja kell 7 sõitis meie reisibuss viimase masinana "Estonia" pardale. Linna kõndides olin kurb, nii väga oleks tahtnud kaasa sõita.
28. septembri hommik oli šokeeriv! Veel paar päeva kandsin endas lootust, et tuleb häid uudiseid ja kõik jõuavad tagasi. Nii ei läinud kahjuks. Koju tagasi jõudsid head sõbrad Ain-Alar ja Anti, kes õlg-õla kõrval võideldes suutsid ka seekord võitjaks jääda. Kristjan jäi viimse hingetõmbeni džentelmeniks. Üllet laevast välja aidates ei jõudnud ta ise päästvasse vette. Selline oli juba Kristjani loomus. Jaanil arvatavasti pääsemislootusi polnud, sest ta sättis endale magamisaseme bussipõrandale aastatega armsaks saanud rattavarustuse ja muu kila-kola keskele.
Selliseks jäi meie ühine käidud teekond, mis ei unune päevakski.
Häid sõpru ja mõttekaaslasi mälestades,
URMAS
